Kikerhernes harilik "Ares" (nuut, põishernes)

Harilik kikerhernes (nuut, põishernes) – Cicer arietinum.
Üheaastane, püstine vars, mis kaetud näärmekarvadega, 20-70 cm kõrge. Lehed paaritusulgjad. Kaunad lühikesed, paisunud, 1-3 seemnelised. Seemned korrapäratud ja terava nokaga, sarnanevad oina peaga; neil on krobeline pealispind, värvus varieerub kollakast mustani. 1000 seemne mass on sordist sõltuvalt 150 – 300 grammi. Kikerhernes on isetolmleja, tolmlemine toimub juba veel avanemata õies.
Külvide hooldus.
Külvide hooldus algab kohe peale külvi rullimisega. Umbrohtunud aladel on efektiivne tärkamiseelne äestamine.
1,0 g = 3-5 seemet.

* Bioloogilised iseärasused.
Kasvuperiood 90-110 päeva (varajastel) kuni 150 - 220 päeva (hilistel sortidel). Kikerhernes on palju soojanõudlikum kultuur kui hernes ja lääts. Seemned idanevad temperatuuril +3+5°C, kuid tõusmete kasv pidurdub lühiajalisel temperatuurilangusel +8+11°C juures. Soojuse suhtes on nõuded suuremad ka õitsemise ja kaunte moodustumise faasis, sel perioodil on optimaalne +24+28°C. Kaunte valmimiseks on sobivaim, kui öine temperatuur ei ole madalam kui +14+15°C.
Talub põuda, kuid ei talu liigniiskust. Pikemat aega kestvate sadude korral on takistatud õitsemine, ilmnevad ka mitmed haigused (laikpõletik, fusarioos). Õitsemiseks on sobivaim õhuniiskus 60%. Kikerhernes on pikapäevataim.
Toiduks kasutatakse põhiliselt valgeteralisi sorte, neist tehakse suppi, putru, kuid keetmiseks kulub rohkem aega kui läätse ja herne puhul. Röstitud kikerherned meenutavad maitselt pähkleid.
Seemnetes on 20-29% valke, 4-7% rasvu, 50-60% süsivesikuid. Taime vartes ja lehtedes on olulises koguses oblik – ja õunhapet, mis ei võimalda kasutada tema põhku ja haljasmassi loomasöödana (v.a. lambad). Seemnete keskmine saagikus on 0,6-0,8 t/ha.
Mullastiku suhtes vähenõudlik, edeneb ühtmoodi hästi nii kergel kui ka sooldunud pinnasel. Indias viljeletakse teda must- ja punamuldadel, samuti hallidel alluviaalsetel muldadel, mille pH on 6-8. Külvikorra iseärasusi. Eelkultuuride suhtes nõudlik ei ole, kuid samal ajal on ta ise heaks eelkultuuriks mitmetele teraviljadele ja rühvelkultuuridele. Väetamine. Must- ja kastanmuldadel reageerib hästi fosforväetistele. Kergetel muldadel viljelemisel on täheldatud suurenenud kaaliumitarvet. Fosfor- ja kaaliväetisi tuleks anda künnieelselt sõltuvalt mulla väetisevarudest 40-60 kg/ha (toimeaines – t. a.). Toitainetevaestel muldadel annab head efekti lämmastikväetiste kasutamine, mida antakse enne kultiveerimist või kasvu algul 30-40 kg/ha (t. a.).
Külv.
Külvatakse lausridadena või laiade reavahedega (45 cm) külvil 5-7 cm sügavusele. Enne külvi töödeldakse seemneid molübdeeni ja nitragiiniga. Külvinorm lausreaskülvi puhul on 0,7-0,9, laiarealise külvi puhul 0,3-0,5 miljonit idanevat seemet hektarile ehk 120-150 kg/ha.

Eng.: Chick pea. Suom.: Kahviherne, "kikherne". Sven.: Kikärt (Garbanzoböna). Bot.: Cicer arietinum.